Mis ei tapa ... teebki tõepoolest tugevamaks :)

... vut seda hea teada ja hetkel tunnetan seda enda peal häästi. Nüüd natukene virisen ja olen negatiivne, aga just võeti mul minu viimane tarkusehammas välja ... ja "võeti" on ikka vääääga pehmelt öeldud. Sellel korral oli minu hambaarst targem ja suunas mind kirurgi juurde seda tegema, sest see, mis kevadel toimus (üle tunni aja üritas ja üritas hammast välja saada, tuimestust ei jätkunud, ükski tang hambast kinni ei võtnud ja öääkkkk - võtan kogu selle asja kokku), seda ei lasknud enam juhtuda. Kirurg on ikka kirurg ... näo- ja lõualuu kirurg ... näeb igast hulle asju oma töös ja lapib kõik kokku, mis vaja. Ikka julgestuseks küsisin ka, et see ju selline igapäevane ja lihtne protseduur, millele sain naeratava vastuse, et jaaa - päevas 5-6 sellist ja võtab 10 minutit ... kell oli sis 11.15 hommikul. Nu tehti sis tuimestus ... isegi mõjus ... ja hakkas aga igemest pihta - lõikas lahti ja puuris hammast sealt välja - puuris ja puuris - sis vaikus ... valu ... uus süst ja läks uuesti - puuris ja puuris ... sis vaikus ... kangutab ... vaikus ja uuesti puuris ja puuris ... ja terav valu ... uus süst ... kangutab ja ütleb õele, kes üritab suud lahti ikka hoida, et liigub juu, alt kõik lahti puuritud, aga midagi on sügavamal veel ... hmmmmm, tõesti hia kuulda ... nu pole hullu, mõtlesin ... see ka viimane kord vähemalt tarkusehammastega jamada ... milleks neid üldse vaja? ahhhh, seda mõtlesin juba kevadel ja uurisin ka välja - meie ajal enam polegi vaja, a lissalt on olemas :) niii, uuesti tangid ja suuuuuuuur kangutamine, arst pühib otsaesist ja palub ikka veel puuri .... puurib ja puurib ja ohkab - nu minule tõesti mõjub kergendavalt ... - ja sis näen juba niiti õe käes - ja hakkasin uuesti hingama ... hia tunne ... ei tundnud midagi :) korjati kõik instrumendid kokku ... paluti veel pikali olla - ja kell seinal näitas 12.25 ... lahe möödas oli üle tunni ... ja mina mudugi jäin lootma, et ka minu puhul see 10 minutit kehtib ...
... vut selline seik täna, mis tegelikult minu jaoks iseloomustab nüd ühe ajajärgu lõppu ... kohe-kohe olen 2 kuud olnud kodus ... 4 seina ... minu pere ja kallid lähedased ... luud-kondid kokku kasvanud, kõik, mis valutada on saanud, on valutanud ... ja kõik, mis oluline, on olemas ja korras ... nüd vaja veel ainult aega ... ja õigepea juba jooksen Kopenhaageni ülikooli koridorides ... hunnik õppematerjale käes, juuksed sassis, pea laiali otsas ... kuid õnnelik - paljude asjade üle ... kuid sellest kõigest edaspidi ...