... täna sis tegin jällegi oma esimesed sammud ... omal kahel jalal - ja seda üle 44 päeva ... minu jaoks sellest piisab, et "hulluks" ära minna 4 seina vahel. Njaaa, ja minule suht omasel moel sättisin ajastuse niiii, et esimesed sammud käivad kokku TTÜ balli ja seal õhtujuhi ametiga - sellisena ainult ennast näengi vist ... kas 111% naeratava, lõbusa, seltsiva, toimeka, tegusa, asjalikuna ... või sis kodus ... mina ja minu pere, sis nagu tõmbun kõigist eemale ... kuigi seee ka vale, tean - sest eks need, kes minust tegelikult hoolivad, teevad seda ka sis, kui mul just need kõige paremad ajad pole - eks ka see on selgeks saanud ... et kalleid ja tähtsaid inimesi mul on ... ning selle üle olen vääga õnnelik - see pole isegi õnn, see on midagi sügavamat ... ei tiagi kohe - olen tänulik ...
Igaljuhul jahhhh ... olin olemas nii nagu plaanitud ... ball, kenad inimesed ümberringi, ilusad riided, imearmas meeleolu ... ja tundsin ennast hästi - alguses mõtsin, et suudan kuidagi enda maailma sulguda, sest see nö väline glamuur ja sära on minu jaoks tähenduse kaotanud ... kuid ei - ainult naersin ja naersin ja naersin seal ... ei tiagi, mis mulje jätsin teistele ... tegelt kudagi ei huvitagi, sest tegelt kaa, tundsin ennast lissalt niiiiiiiiii hästi ...
Ma polnudki tegelikult ilma karkudeta ühtegi sammu teinud ... päeval käisin proovis ka veel ikka üks kark abiks, sest lissalt pea kuidagi käis sis niiiii ringi, kui täitsa omal jalgadel ... kuid egas see õhtul enam lugenud ... sest lissalt see tunne, kui olin kenasti Glehni lossis kohal, valmistasin veel teksti ette ... panin kingad jalga ja sis oligi aeg ... tõusta ... ja minna ... ja seda ilma karkudeta ... omal jalal - ja seeee hetk ... njaaaaa ... sealt puudusid minu kõige kallimad ... sest tian, et ka nende jaoks oli see oluline ... et mudu aint põetavad mind, a sis kui kõik hakkab korda saama, sis mina ... läinud ... ja ikka teiste jaoks ... ja suhteliselt ikka kõik niiii näiline - mõnikord ma ei saa lissalt aru, et miks on niiii raske või miks ma niiiii vähe enda kõige lähedastematele enda rõõmsaid hetki näitan ... teistele säran ja naeratan ja sis enda kõige kõigematele seda ei tee??? enam niiiiiii ei taha - tahan, et nemad just saaksid sellest kõigest osa ... mitte ei kuuleks ainult minu jutte pärast ...
vut selline lugu oli sis TTÜ balliga ... ja minu esimeste sammudega seal ...
ja päevi ei peaks lugema, kuid juba ... minu jaoks tõesti juba ... 25 päeva pärast olen Kopenhaagenis ... ja sis juba seda juttu mul siia jätkub :)
No comments:
Post a Comment