Mis ei tapa ... teebki tõepoolest tugevamaks :)

... vut seda hea teada ja hetkel tunnetan seda enda peal häästi. Nüüd natukene virisen ja olen negatiivne, aga just võeti mul minu viimane tarkusehammas välja ... ja "võeti" on ikka vääääga pehmelt öeldud. Sellel korral oli minu hambaarst targem ja suunas mind kirurgi juurde seda tegema, sest see, mis kevadel toimus (üle tunni aja üritas ja üritas hammast välja saada, tuimestust ei jätkunud, ükski tang hambast kinni ei võtnud ja öääkkkk - võtan kogu selle asja kokku), seda ei lasknud enam juhtuda. Kirurg on ikka kirurg ... näo- ja lõualuu kirurg ... näeb igast hulle asju oma töös ja lapib kõik kokku, mis vaja. Ikka julgestuseks küsisin ka, et see ju selline igapäevane ja lihtne protseduur, millele sain naeratava vastuse, et jaaa - päevas 5-6 sellist ja võtab 10 minutit ... kell oli sis 11.15 hommikul. Nu tehti sis tuimestus ... isegi mõjus ... ja hakkas aga igemest pihta - lõikas lahti ja puuris hammast sealt välja - puuris ja puuris - sis vaikus ... valu ... uus süst ja läks uuesti - puuris ja puuris ... sis vaikus ... kangutab ... vaikus ja uuesti puuris ja puuris ... ja terav valu ... uus süst ... kangutab ja ütleb õele, kes üritab suud lahti ikka hoida, et liigub juu, alt kõik lahti puuritud, aga midagi on sügavamal veel ... hmmmmm, tõesti hia kuulda ... nu pole hullu, mõtlesin ... see ka viimane kord vähemalt tarkusehammastega jamada ... milleks neid üldse vaja? ahhhh, seda mõtlesin juba kevadel ja uurisin ka välja - meie ajal enam polegi vaja, a lissalt on olemas :) niii, uuesti tangid ja suuuuuuuur kangutamine, arst pühib otsaesist ja palub ikka veel puuri .... puurib ja puurib ja ohkab - nu minule tõesti mõjub kergendavalt ... - ja sis näen juba niiti õe käes - ja hakkasin uuesti hingama ... hia tunne ... ei tundnud midagi :) korjati kõik instrumendid kokku ... paluti veel pikali olla - ja kell seinal näitas 12.25 ... lahe möödas oli üle tunni ... ja mina mudugi jäin lootma, et ka minu puhul see 10 minutit kehtib ...
... vut selline seik täna, mis tegelikult minu jaoks iseloomustab nüd ühe ajajärgu lõppu ... kohe-kohe olen 2 kuud olnud kodus ... 4 seina ... minu pere ja kallid lähedased ... luud-kondid kokku kasvanud, kõik, mis valutada on saanud, on valutanud ... ja kõik, mis oluline, on olemas ja korras ... nüd vaja veel ainult aega ... ja õigepea juba jooksen Kopenhaageni ülikooli koridorides ... hunnik õppematerjale käes, juuksed sassis, pea laiali otsas ... kuid õnnelik - paljude asjade üle ... kuid sellest kõigest edaspidi ...

lihtsad hetked ... maailma parimad

... täna sis tegin jällegi oma esimesed sammud ... omal kahel jalal - ja seda üle 44 päeva ... minu jaoks sellest piisab, et "hulluks" ära minna 4 seina vahel. Njaaa, ja minule suht omasel moel sättisin ajastuse niiii, et esimesed sammud käivad kokku TTÜ balli ja seal õhtujuhi ametiga - sellisena ainult ennast näengi vist ... kas 111% naeratava, lõbusa, seltsiva, toimeka, tegusa, asjalikuna ... või sis kodus ... mina ja minu pere, sis nagu tõmbun kõigist eemale ... kuigi seee ka vale, tean - sest eks need, kes minust tegelikult hoolivad, teevad seda ka sis, kui mul just need kõige paremad ajad pole - eks ka see on selgeks saanud ... et kalleid ja tähtsaid inimesi mul on ... ning selle üle olen vääga õnnelik - see pole isegi õnn, see on midagi sügavamat ... ei tiagi kohe - olen tänulik ...
Igaljuhul jahhhh ... olin olemas nii nagu plaanitud ... ball, kenad inimesed ümberringi, ilusad riided, imearmas meeleolu ... ja tundsin ennast hästi - alguses mõtsin, et suudan kuidagi enda maailma sulguda, sest see nö väline glamuur ja sära on minu jaoks tähenduse kaotanud ... kuid ei - ainult naersin ja naersin ja naersin seal ... ei tiagi, mis mulje jätsin teistele ... tegelt kudagi ei huvitagi, sest tegelt kaa, tundsin ennast lissalt niiiiiiiiii hästi ...
Ma polnudki tegelikult ilma karkudeta ühtegi sammu teinud ... päeval käisin proovis ka veel ikka üks kark abiks, sest lissalt pea kuidagi käis sis niiiii ringi, kui täitsa omal jalgadel ... kuid egas see õhtul enam lugenud ... sest lissalt see tunne, kui olin kenasti Glehni lossis kohal, valmistasin veel teksti ette ... panin kingad jalga ja sis oligi aeg ... tõusta ... ja minna ... ja seda ilma karkudeta ... omal jalal - ja seeee hetk ... njaaaaa ... sealt puudusid minu kõige kallimad ... sest tian, et ka nende jaoks oli see oluline ... et mudu aint põetavad mind, a sis kui kõik hakkab korda saama, sis mina ... läinud ... ja ikka teiste jaoks ... ja suhteliselt ikka kõik niiii näiline - mõnikord ma ei saa lissalt aru, et miks on niiii raske või miks ma niiiii vähe enda kõige lähedastematele enda rõõmsaid hetki näitan ... teistele säran ja naeratan ja sis enda kõige kõigematele seda ei tee??? enam niiiiiii ei taha - tahan, et nemad just saaksid sellest kõigest osa ... mitte ei kuuleks ainult minu jutte pärast ...
vut selline lugu oli sis TTÜ balliga ... ja minu esimeste sammudega seal ...
ja päevi ei peaks lugema, kuid juba ... minu jaoks tõesti juba ... 25 päeva pärast olen Kopenhaagenis ... ja sis juba seda juttu mul siia jätkub :)